Foto:
Teve Rajamets

Raamat, mis kutsub üles hindama teadlast kui vaba mõtlejat

Universitas Tartuensis palus raamatut „Tartu Ülikooli Tehnoloogiainstituut – kaks aastakümmet teaduse eesliinil“ arvustada materjalide keemia kaasprofessoril Kaija Põhako-Eskol. „See on raamat, mille lugemine võiks teaduspoliitika kujundajatele kohustuslik olla," arvab ta.

Tehnoloogiainstituut asutati 2001. aastal eesmärgiga rakendada teadlaste oskusi ja teadmisi kõrgtehnoloogiliste ettevõtete ning teadmussiirde heaks. Alguses oli neli arendussuunda – materjali-, biomeditsiini-, keskkonna- ja infotehnoloogia – ning neli professorit: Mart Ustav, Tanel Tenson, Andres Merits ja Alvo Aabloo.

Instituudi sünd oli keeruline. Mart Ustav meenutab: „Kogu tehnoloogiainstituudi tegevusele oli väga suur vastuseis. [---] Et saada doktorante, kes laboritesse tuleksid, oli vaja püsti panna tehnoloogia doktoriõppeprogramm. Töötasimegi sellise programmi välja ja esitasime Tartu Ülikooli nõukogule kinnitamiseks. Aga kõigi üheksa teaduskonna dekaanid allkirjastasid apelli: tehnoloogiainstituudile doktoriõppe programmi andmine on Tartu Ülikooli vundamendi lammutamine ja aluspõhimõtete lõhkumine!“

Nüüdseks on instituudis ligi 200 töötajat, kellest pooled on akadeemilised: 10 professorit, 33 kaasprofessorit, 36 teadurit ja lektorit. Instituudis tehakse tipptasemel teadust. Edu võib mõõta näiteks Eesti Vabariigi teaduspreemiates, mida tehnoloogiainstituudi teadlased on pälvinud kokku üheksal korral. Bakalaureuseastmel on avatud arvutitehnika ning loodusteaduste ja tehnoloogia, magistriastmel arvutitehnika ja robootika ning biotehnika õppekavad. Märkimisväärne on instituudi rahvusvaheline tudengkond: koguni 45% üliõpilastest on teistest riikidest.

„Praegu on IT ja robootika väga populaarsed,“ ütleb raamatuintervjuus instituudi direktor Reet Kurg. „Ligikaudu kolm aastat tagasi hakkas tunduma, et bioloogiateadused vajuvad tagaplaanile vajuma ja raha nende tegemiseks enam ei ole. Ja siis tuli koroona ning meie bioteadlased olid jälle pildil. Vaat see ongi see, milleks meile on Eestis teadust vaja, eriti fundamentaalteadusi. Meil on vaja inimesi, kellel on oskused, teave ja valmidus vajalikul hetkel panustada.“

Sõnum, et instituut ei ole ainult hoone ja aparatuur, vaid kõigepealt inimesed, jääb raamatus läbivalt kõlama. Värvikad lood instituudi algusaegadest jutustavad töökusest, visadusest ja riskide võtmisest. Teadlaste mured on samad igas valdkonnas ja ajast aega: puudulik teadusrahastus ja mure akadeemilise järelkasvu pärast.

Mets saab otsa – mis edasi?

„Ülikooli sees, ma arvan, on inimeste usaldamine kõige tähtsam. Ja Eesti riigi sees. Eesti ainukene võimalus saada viie rikkama riigi hulka on inimesed, midagi muud meil ei ole,“ ütleb intervjuus professor Alvo Aabloo. „Kogu see transiit ja metsaäri – selle kõrval peab olema palju muud. Mets saab ühel hetkel otsa, transiit saab võib-olla kahe päeva pärast otsa (intervjuu on tehtud enne Ukraina sõja algust veebruaris – toim.), ja see ei ole üldse naljakas. Eesti peab olema mugav elamise ja töötamise koht andekatele inimestele.“

Lisaks arutlustele maailmatasemel teaduse tegemisest sisaldab raamat ka lõbusaid vahepalasid. Nendest lugudest peegelduvad teadlaste inimlik pool ning igapäevaelu rõõmud ja mured. Lugeja saab teada, kes tehnoloogiainstituudi professoritest on sügavalt ebausklik, kuidas talgute korras salaja professori kabinetti koristati ja kuidas äraelamiseks fotosünteesivad doktorandid aitavad instituudi palgaraha kokku hoida. Avastamis- ja äratundmisrõõmu pakuvad lisatud fotod.

Reaalsus seab piirid

Kellele see raamat on mõeldud? Kindlasti kolleegidele ja kaasteelistele, kuid veelgi enam järeltulevatele teadlastele ja noortele, kes alles kaaluvad teadlasekarjääri. On oluline, et üks pöördeline etapp Eesti teaduses sai jäädvustatud.

Ajastus on sellise mälestusteraamatu jaoks ideaalne ja paarkümmend aastat on piisavalt pikk aeg, et meenutused kattuksid õrna kullatolmuga.

Teadlaste uuema põlvkonna esindajana loen neid lugusid austuse ja lugupidamisega ning tunnen, et meil lasub vastutus instituudi asutajate tööd väärikalt jätkata. Ajalugu ei kordu aga kunagi täpselt samamoodi. Sestap loen kerge kadedusega soovitusi teha seda, mida armastad, sest siis tulevat ka edu. Nüüdses maailmas tunduvad uskumatuna eelmise riigikorra aegsed põhimõtted keskenduda ainult fundamentaalteadustele ja mitte mingil juhul tegeleda tulemuste praktilise rakendamisega. Kirjeldused teadlastest kui vabadest mõtlejatest ja loojatest on inspireerivad, aga projektipõhine reaalsus seab unistustele piirid.

Kindlasti ei olnud oma tee leidmine ja käimine ka toona lihtne, kuid praeguses akadeemilises keskkonnas on teadlastel üha vähem vabadust valida meelepärast suunda ja teha teadust südame sunnil. Rohkem kui kunagi varem sekkuvad teadlase loominguvabadusse rahastajate suunised ja üleilmsed teadustrendid. Inspiratsioonipuhangud on asendatud populaarsete märksõnade, mõõdikute ja projektiplaanidega.

Teadupärast on paradigma nihked teaduses saanud sageli alguse juhuslikest avastustest. Tellitud loomingus võib olla küll tehniline meisterlikkus, aga puudub hing. Seega on teadlastel rohkem kui kunagi varem vaja oskust endale kindlaks jääda, et midagi päriselt ära teha ja mitte sattuda granditaotluste oravarattasse.

Tehnoloogiainstituudi 20. sünnipäeva puhul ilmunud raamatusse on kogutud vestlused instituudi alguse juures võtmerolli mänginud Hele Everausi, Mart Ustavi ja Erik Puuraga ning instituudi pikaaegsete professorite Tanel Tensoni, Andres Meritsa, Mart Loogi, Alvo Aabloo, Hannes Kollisti ja Reet Kurega. Lisaks saab lugeda akadeemik professor Andres Metspalu meenutusi Eesti molekulaarbioloogia algusaja kohta kuulsas laboris nr 414.

Kaija Põhako-Esko

materjalide keemia kaasprofessor

 

Artikkel on ilmunud ajakirjas Universitas Tartuensis: Raamat, mis kutsub üles hindama teadlast kui vaba mõtlejat | ajakiri.ut.ee

Kummitus Nooruse tänaval

Kord oli tehnoloogiainstituudi Nooruse tänava maja kolmandal korrusel häire. Olgu öeldud, et instituut on öösiti valve all, majas on liikumisandurid ja öösel majja sisenevad töötajad peavad valve ise maha võtma.

Niisiis, häirekeskus sai teate, et majas on liikumine. Turvamehed tulid kohale ja tuvastasid, et kõik on vaikne, kedagi ei ole. Järgmisel ööl kordus sama: korruselt tuli häire, ent inimesi ei olnud, midagi kadunud ega lõhutud ei olnud. Nii kordus veel mitu ööd järjest. Lõpuks anomaalia lahenes. Selgus, et tegemist oli artificial intelligence’iga: häire tekitajaks oli robot. Professor Aabloo sõnul hakkas turvamees seepeale protokolli kirjutama näiteks: „Robot läks kööki sööma” – nimelt asus seal roboti laadimisjaam –, või siis: „Robotil hakkas igav, läks jalutama.”

Merike Petuhov ja Alvo Aabloo