Tanel Tenson: Teadlasi kütkestab vabadus mõtelda ja teha

Tehnoloogiainstituudi 25. sünnipäeva puhul avaldame valiku raamatus „Tartu Ülikooli tehnoloogiainstituut – kaks aastakümmet teaduse eesliinil“ ilmunud intervjuudest.

„Peaaegu et ootamatult on tehnoloogiainstituut hakanud täitma rolli, milleks ta tegelikult loodi," ütleb professor Tanel Tenson, kes on alates 2020. aastal algusest olnud meedia ja avalikkuse huviorbiidis – just tema juhtida on olnud reoveeuuringud koroonaviiruse leviku seiramiseks. „Meil on teadus, meil on rakendusprojektid ja meil on õpe tehnoloogia alal, pluss üha tugevamad sidemed ettevõtlusega."

„Minu isa, tema vend ja kaks õde on kõik bioloogiat õppinud. Mind hakkas ka see huvitama, alustuseks just vee-elustik, ning seda, et bioloogiat õppima tahan minna, teadsin juba kümneaastaselt. Tallinna III Keskkoolis olin bioloogiakallakuga klassis. Seda õpet vedas entusiastlik Linda Metsaorg, kes korraldas meile väljasõite ja välilaagreid. Ka teine õpetaja, Ülle Rein, kes oli kandidaaditöö teinud Eksperimentaalbioloogia Instituudis, andis meile molekulaarbioloogia ja biokeemia osa edasi väga hästi ning süstemaatiliselt – koolis oli bioloogiaõpe päris kõrgel tasemel.“

„1988. aastal astusin Tartu Ülikooli ja lõpetasin selle 1992 – olime ühed esimesed, kelle õpe kestis mitte viis, vaid neli aastat. Seal oli hulk inimesi, kes minuga koos alustasid – ka president Kersti Kaljulaid oli tollal meie kursusekaaslane. Eraldi oli õpetajate suund ja teaduse suund, viimane oli hästi tugev: päris palju oli inimesi, kes said mõnest eksamist rohkem kui maksimumpunktid, sest neil oli võimalik lahendada ka programmiväliseid lisaülesandeid. Doktorikaitsmisi ning professoreid tuli minu kursuselt ikka väga palju. Ülikooliaeg oli huvitav, nii palju huvitavaid inimesi korraga koos! Sattusin suhteliselt varakult keemiahoone laborisse 414 valgusünteesi ning ribosoome uurima. Tookord oli labor küll selline, kus teaduse kõrval tehti kõvasti roppu nalja, joodi ja suitsetati.“

Keset muutusi

„Me olime esimene lend, kes ei läbinud mitte viieaastast diplomiõpet, vaid võeti magistrantuuri: see oli siis 4 + 2 õpe. Magistrantuuris olime muidugi katsejänesed, näiteks pidime ise oma potentsiaalse uurimisteema välja mõtlema, võimaliku rahastuse taotluse kirjutama ja oma tööd avalikult kaitsma; olin esimene, kes seda tegi. Ma mäletan, et retsensendid olid Richard Villems, Ilmar Koppel ja veel mõned väga tuntud teadlased. Arutlesin oma töös, kas metalliioonid osalevad ribosoomis peptiidsideme katalüüsis – selline molekulaarbioloogia ja keemia ülene teema oli. Selle rahastustaotluse harjutustöö kaitsmine võttis kolm tundi, magistri- ja doktoritöö kaitsmine oli hiljem selle kõrval lihtne.“

„Olime noored ja aktiivsed – tänapäeval ei ole seda traditsiooni või ei tule magistrandid selle pealegi, et ise instituudis midagi ette võtta. Tookord organiseerisin magistrandina sealsamas keemiahoone laboris seminare; talvekooli korraldasin päris mitu aastat. Põnevad kohtumised ja palju head kogemust … Siis moodustati 1990. aastate alguses Tartu Ülikooli molekulaar- ja rakubioloogia instituut. Varasemalt oli meil olnud aktiivne koostöö teadlastega üle Nõukogude Liidu, kuid kui piirid avanesid, emigreerusid paljud, peamiselt Venemaa juudi soost teadlased, toonase ebakindla olukorra tõttu Ameerika Ühendriikidesse. Aga eelnevad sidemed jäid ja kui mingisugune koht laboris vabanes, küsiti kohe, kas meilt siit Eestist oleks kedagi võtta. Kord ütlesin, et mina tahaks küll minna. Lõpetasin magistrantuuri ja läksingi kolmeks aastaks Chicagosse, kus uurisin valgusünteesi ja kirjutasin töö ühest antibiootikumiresistentsuse mehhanismist, mis ribosoomidel on valgusünteesi pidurdavate antibiootikumide vastu. Doktoritöö sai valmis tehtud küll Chicagos, aga ametlikult kaitsesin Eestis ja sain kraadi Tartu Ülikoolis.“

Vabadus peibutas

„Kui direktoriks valitud Mart Ustav hakkas 2002. aastal personali kokku otsima, tundus, et on mõistlik uue instituudi ideega kaasa minna; tundus, et tehnoloogiainstituut on koht, kus noorel inimesel on oma töörühma luues rohkem võimalusi ja vabadust midagi korda saata. Järgmiseks tuli Mart Ustav Nooruse maja ümber ehitamise plaaniga. Ega me ei olnud kindlad, et tegelikult ka ehitama hakatakse, aga ühel õhtul me siiski istusime Andres Meritsaga ja joonistasime korruse plaani valmis. Mõne aja pärast selgus, et selle järgi saigi ehitatud – olid mõned kandvad postid ja sõrestikud, mis pidid paika jääma, aga nende vahele sai planeerida erineva suuruse ning otstarbega laboreid.“

„Aastal 2003 saime teadustööks raha Londonis asuvast heategevuslikust terviseuuringutele keskenduvast fondist „The Wellcome Trust“; samasuguse rahastuse said ka Andres Merits ja Mart Loog. Wellcome Trusti toetus oli uude majja kolimisel väga oluline – ega meile ju ülikoolist aparatuuriraha ei tulnud. Mingi väikese summa mööbli ostuks küll saime, kuid seegi vormistati algselt laenuna, mida me vist ikkagi lõpuks tagasi ei maksnud. Lisaks mööblile saime ka paar olulist odavamat aparaati, autoklaavi ja destveesüsteemi, aga muud aparatuuri alguses ei olnud.“

„Ülikoolis arvati, et kui hakkame tehnoloogiaäriga tegelema, saame kohe hästi palju raha. Eks neid elektri- ja kütusearveid ehk üldkulusid tuli maksta, kuid see ületas kindlasti sissetoodavat summat. Esimestel aastatel oli see probleem teravalt püsti. On olnud võitlust ka õppe pärast: kui tahtsime instituudis arendada tehnoloogiaõpet ja alustasime doktorantuuriga, ei olnud see lihtne, sest ülejäänud ülikool nägi meis konkurenti, kes võtab ära doktorantuuri kohti ja raha. Praeguseks on meil edukas õpe kõigis kolmes astmes: nii doktorantuuris kui ka magistri- ja bakalaureuseõppes.“

„Ma arvan, et instituuti on inimesi meelitanud võimalus vabalt tegutseda. Mart Ustav selle asja käima pani, koos minu ja Mardiga tuli kohe alguses kaasa ka Andres Merits. Kui alustamise faas läbi sai, pidi Erik Puura instituudi majanduslikust august välja tirima – Mart oli suure hurraaga kõik käima pannud ja Erik pidi mõtlema, kuidas miinused ära lappida. Instituudiga liitusid siis ka Alvo Aabloo, Mart Loog ja Hannes Kollist. Ülo Langel on juhtinud paralleelselt uurimisrühma nii Stockholmis kui ka Tartus – nende uurimisgrupp oli samuti üks tehnoloogiainstituudi alustaladest.“

Antibiootikumiresistentsus oli suur probleem juba 90ndatel

„1997. aastal kaitsesin Tartus doktoritöö ja minu ees oli valik – kas minna ribosoomide või hoopis antibiootikumide uurimise suunas. Valisin antibiootikumiresistentsuse uurimise. Juba mainitud ­Wellcome Trust avas granditaotluste voore ka arenevatele riikidele ning tol hetkel olid välja valitud suurema potentsiaaliga riigid Ida-Euroopast. Ka Eesti oli üks nendest. Ma saingi Wellcome Trusti rahastuse, mis oli päris suur, viieks aastaks.“

„See, et antibiootikumiresistentsus on suur probleem, sai selgeks üheksakümnendate keskel, kuid oli siiski üsna uus teadmine. Kuna ma retsenseerisin Euroopa Liidu granditaotlusi, panin tähele, et antibiootikumide kasutuse ulatus on teada inimeste puhul, aga põhihulk antibiootikume kulub hoopiski loomade raviks. Kui palju tekib aga loomakasvatuses ravimresistentsust, kuidas see inimestele levib, kuidas see levib keskkonna kaudu …? Tundus, et uuringud on harali: ühes riigis uuritakse keskkonda, teises inimesi, kolmandas toitu. Hakkasime mõtlema terviklikule lähenemisele, sellisele, kus võiks ühes konkreetses süsteemis (nagu Eesti või kasvõi Lõuna-Eesti) uurida, kuidas antibiootikumiresistentsus levib nende erinevate segmentide vahel. Tookord oli võimalus taotleda sihtfinantseerimist ja seetarvis nõuti koostööd. Veljo Kisand, kes oli ka minu kursusel, on keskkonnamikrobioloog. Niilo Kaldalu, kes tuli Bostonist tagasi, oli seal uurinud antibiootikumide toimet ja seda, miks antibiootikumid kõigile bakteritele võrdselt ei mõju. Nii et sealt see koostöö algas.

Antibiootikumiresistentsuse uuringute rahastus on Eestis olnud projektipõhine, ent nii ei peaks see olema. Meil oli rahastus aastateks 2011–2014, siis tuli vahe sisse. Paar aastat tagasi hakkas strateegilise teadus- ja arendustegevuse toetamise programmi RITA projekt, mis lõpeb juba tänavu, 2022. aastal. Ent tegelikult on antibiootikumiresistentsus teema, mida peaks pidevalt ja ühtlaselt uurima.“

Image

Millest räägib reovesi

„Olime Veljo Kisandiga küll uurinud keskkonna-aspekti, kuid üheks küsimuseks jäi ikkagi reoveepuhasti võimekus: kui hästi ta puhastab? Paljud resistentsed bakterid ja antibiootikumijäägid, ravimijäägid üldiselt, läbivad puhasti ja väljuvad koos veega – mis neist keskkonda sattudes edasi saab? Meie puhastid on praegu ehitatud nii, et nad võtavad reoveest välja ainult toitaineid, kuid kui reovett tahetakse taaskasutada, on see probleem. Näiteks Vahemeremaades ja Küprosel enam põhjavett rohkem välja pumbata ei saa, sest siis tungiks merevesi asemele, mistõttu tuleb ka puhastatud reovesi ära kasutada. Eestis see mure veel nii suur ei ole, puhastatud ja keskkonda sattunud reovesi lahjeneb. Seejuures tuleb arvestada, et iga uue puhastusploki lisamine on meeletult kallis ja energiamahukas.“

„Igatahes, hakkasime uurima vett, mis puhastisse sisse tuleb: tahtsime teada, kas reovee abil saab populatsiooni kohta järeldusi teha. Töötasime välja metoodika ja osalesime suures ülemaailmses projektis, kus analüüsisime sissetulevat reovett kui antibiootikumiresistentsuse taseme näidikut inimestel. Kui koroonapandeemia algas, alustasime selle viiruse seiret reovees – tõuke selleks pilootprojektiks andis Keskkonnaministeeriumi nõunik Raili Kärmas. 2021. aasta juulis pöördusid meie poole teadusnõukoda ja valitsus, kes leidsid, et reoveeseire võiks olla osa riiklikust seireprogrammist. See on üpris haruldane, et uuringu tellis ja seda rahastas riik, mitte ei tõstatanud teadlased vajadust teadusuuringuks.“

„Kui küsida inimeselt tänaval, siis ta võib küll näiteks öelda, et teadlased on muidusööjad ja mis neist ikka rahastada. Aga kui tekib tunne, et maailm võiks ühe või teise asja pärast hukka minna, on usk sellesse, et küll teadlased midagi välja mõtlevad, sügavamal tasandil kõigis inimestes meeletult suur. Midagi ei saa ju halvasti minna, kui meil on olemas teadlased, kes alati midagi välja mõtlevad (naerab – toim).“

„Esialgu meil ju ei olnud suurt projektipagasit, aga nüüdseks on tehnoloogiainstituut ootamatult hakanud täitma seda kohta, milleks ta tegelikult loodi. Meil on teadus, meil on rakendusprojektid ja meil on tehnoloogiaõpe, lisaks veel üha tugevamad sidemed ettevõtlusega. Loodetavasti areneb instituut samamoodi ka edasi.“

Teadusuuringud on alati inimese teenistuses

„Maailmas elab nüüd juba nii palju inimesi, et vanade tehnoloogiatega edasi ei saa. Me näeme, et paljudele erinevatele probleemidele maailmas on leitud tehnoloogilised lahendused. Kuna keegi ei ole nõus oma elustiilis järeleandmisi tegema, otsitakse loomulikult kogu aeg uusi lahendusi. Üks küsimusi näiteks on, kuidas antibiootikume vähem kasutada. Ei ole õige siin veganlust propageerida, aga võiksime alustada vähemast lihasöömisest – liha tootmine on keskkonnale koormav, aga oluline on ka see, kuidas neid loomi hooldatakse, kuidas nad kasvavad, kuidas laudad välja näevad. Oleme saanud kinnitust, et kui farmis on loomale rohkem ruumi, on loomad tervemad ning antibiootikumide kasutus väiksem – aga nii on väiksemad ka ravimresistentsuse surve ja ökoloogiline jalajälg.“

„Palju probleeme on uute antibiootikumide väljatöötamisega – see ei lähe üldse nii kergesti nagu loodetakse. On teatud bakterirühmad, kelle tõrjeks uusi antibiootikume välja töötada on väga keeruline. Kui vaadelda biomeditsiini laiemalt, siis ennustaksin, et nakkushaigused jäävad meid kimbutama ja vajame nendega võitlemiseks pidevalt uusi tehnoloogiaid. Omakorda suure väljakutse esitab vananev elanikkond ja eluea pikenemine – varsti on meil väga palju eakaid, kellel on neurodegeneratsiooniga kaasnevad mured. Vähiravi on kõvasti edasi arenenud, samuti südame-veresoonkonna haiguste ennetamine ja ravi. Aga see, mis järele ei tule, on, jah, meie aju tervendamine.“

„Millest me siin unistame? Iga teadlane unistab Suure Avastuse tegemisest. Olen ju häid artikleid publitseerinud küll, aga ükski nendest ei ole selline, mida saaks maailmas pidada tõeliselt vägevaks asjaks. Äkki ikka näkkab veel karjääri jooksul! Aga instituudis räägime omavahel palju sellest, et võib-olla saame ruumi juurde. Me asume ikkagi vanas majas, mis ei ole laborihooneks ehitatud ja praeguseks on ruumid tõesti end täielikult ammendanud. Kui 2021. a novembris oli ülemaailmne antibiootikumiresistentsuse vastu võitlemise nädal ja ajakirjanik Marii Karell käis TV3 saate „Laser“ jaoks intervjuud küsimas, vaatas võttegrupp meie laborit ja ütles, et, oi, oleme käinud igasugustes Eesti teadusinstituutides, aga see on esimene koht, kus me näeme, et tööd tehakse (naerab – toim). Tõepoolest, meil on palju inimesi, aparaadid koormatud, lauad proove ja käigus olevaid töövahendeid täis …“