Reet Kurg: Eesti on tänu teadusele hästi hakkama saanud

Tehnoloogiainstituudi 25. sünnipäeva puhul avaldame lühiversioone raamatus „Tartu Ülikooli tehnoloogiainstituut – kaks aastakümmet teaduse eesliinil“ ilmunud intervjuudest.

Reet Kurg on Tartu Ülikooli Tehnoloogiainstituudi molekulaarse biotehnoloogia professor, Tehnoloogiainstituudi direktor ning rakutehnoloogia tuumiklabori juht. Tema uurimisvaldkond on vähktõve varajaseks avastamiseks sobivad biomarkerid, vähi-testise antigeenid.

Teadlasetee algas laboris nr 414

"Lõpetasin Härma-kooli 1983 ja tulin ülikooli keemiat õppima. Kõrvalerialana oli võimalik võtta bioorgaanilist biokeemiat. Kolmandal kursusel oli üks meie õppejõude professor Mati Karelson, kes andis kvantkeemiat. Tol ajal tehti eksamiks õppimise laagreid ülikooli spordibaasis Käärikul, kus sattusime Mati Karelsoniga rääkima. Ta küsis, mida ma oma lõputööks teha plaanin. Ütlesin ausalt, et ega mind keemia väga ei huvita, tahaks midagi biokeemia alal teha, aga ma ei tea ise ka, mis see on. Seepeale lubas Mati Karelson mind tutvustada oma klassivennale Mart Ustavile, kes "tegeleb väga huvitavate asjadega". See oli juunikuus. Sügisel, kui kool peale hakkas, astus Mati Karelson mulle keemiahoone koridoris ligi ja küsis, kas ma tahan endiselt biokeemiaga tegelda – "Lähme, ma tutvustan sind Ustavile". Nii ma sattusingi vanas keemiahoones ruumi 414, mida praegu nimetatakse Eesti molekulaarbioloogia hälliks. Tol ajal oli seal Artur Linnu algatatud molekulaarbioloogia töörühm, kus töötasid Richard Villems, Mart Ustav, Andres Metspalu, Jaanus Remme ja paljud teised praegused teaduse korüfeed.

Kaitsesingi 1988. aastal oma diplomitöö molekulaarbioloogide juures. Siis oli ju riiklik suunamine, aga minul pärast lõpetamist plaani edasiseks ei olnud. Ma pean tänama Andres Metspalu, kes tuli suunamiskomisjoni ja ütles, et tahab võtta selle tüdruku Eesti Biokeskusesse tööle. Suunamiskomisjon tuli vastu ja asusin tööle laboris 414. Seal olid koos väga värvikad inimesed. Kui sa oled noor, möödub pool su elu laboris, kella ei vaadata, katseid tehakse õhtuti, vahel lähevad mõned katsed ka öösse välja. Meil oli elav seltsielu, koosviibimised ja traditsioonilised üritused. Algusaegadest peale toimus Ustavi aias õunapuude õitsemise pidu, mida kõik ootasid – seal grillisime liha, ajasime juttu, viskasime nalja.

Toona olid teadusraha taotlemise ja projektide tegemise tingimused hoopis teised. Meie noorte teadlastena lihtsalt tegime teadust ega mõelnud rahastusele – see oli laborijuhtide ülesanne. Aga inimsuhted tundusid vähemalt mulle tookord sõbralikumad või üksteist toetavamad. Teaduse tegemises on palju muutunud: vahendid saab palju kiiremini kätte, ka kirjandus on kättesaadav. Siis oli väga abiks, kui sul oli sõber lääne ülikoolis, kes materjalid välja printis ja sinule saatis. Teistpidi on konkurents kasvanud – enam ei saa lubada pikemat mõtlemist ja ootamist. Kui on hea idee, tuleb ära teha. Muutunud on ka suhtumine publitseerimisse. Kui 1990. aastate algul oli ikkagi peamine teha katseid, teha teadust, siis praegu mõtleme kogu aeg ka sellele, kuidas oma töö tulemused publitseerida. Publitseeritud tööd on üks indikaator, milleta ei saa uut granti taotleda.

Maailma tipplaborisse järeldoktorantuuri

Siis olin pea neli aastat lastega kodus. Kui ma 1992. aastal tagasi tööle tulin, oli riigikord muutunud. Ühinesin Mart Ustavi laboriga ja minu uurimisteemaks sai papilloomiviiruste replikatsioon: papilloomiviiruses on üks valk, mis vastutab viiruse geneetilise materjali paljundamise ja tema geenide eest. Minu eesmärk oli näidata, kuidas see valk rakus n-ö töötab, funktsioneerib. Selle uurimise käigus hakkas kooruma doktoritöö, mille kaitsesin aastal 2000.

Minu teadlasetee ei ole just traditsiooniline olnud. Aastatel 1997–1998, mil mu doktoritöö materjal oli koos, aga ma ei olnud seda veel ametlikult kaitsnud, töötasin Ameerikas. Abikaasa läks Houstonisse järeldoktorantuuri tegema ja mõtlesin, et mul on nüüd võimalus välismaale tööle minna. Saatsin e-kirju ja läksin intervjuule. Sain tööle Houstoni Baylori meditsiinikolledžisse, mis on üks maailma tipptegijaid selles valdkonnas. Mind võeti ühe Armeenia päritolu teadlase laborisse, kes pool aastat hiljem ütles, et ma olen ainuke inimene, keda ta ilma soovituseta on võtnud, ja ta on väga rahul. Ta valis mind seetõttu, et pidas väga lugu keemia-, füüsika- ja matemaatikaharidusest Nõukogude Liidus.

Houstonis tegelesin geneetiliste haiguste ja neid põhjustavate valkude uurimisega, minu uurimisobjektiks oli geneetiline haigus Fanconi aneemia.

Tagasi Eestis ja Tehnoloogiainstituudis

Sisuliselt tegin järeldoktorantuuri Houstonis juba enne kraadi ametlikku kaitsmist. Kui Eestisse tulin, kaitsesin oma doktorikraadi ära. Pärast seda jäin tööle Mart Ustavi laborisse ja hakkasin tegema rakendusuuringuid. Minu eesmärk oli välja töötada valkude detekteerimise süsteem. Valkude uurimiseks on vaja tööriistu, millega nad nähtavaks teha, ja selleks on antikehad. Antikeha seondub uuritavale valgule, kusjuures antikeha küljes on mingi värviline molekul. Üldiselt on nii, et iga valgu jaoks on vaja oma antikeha, mis ta ära tunneks. Töötasime välja universaalse valkude detekteerimise süsteemi, kus valkudele pannakse külge väikesed ühesugused peptiidjärjestused, mille vastu on antikeha olemas. Nii saame kõik võõrad valgud nähtavaks teha. Osalesingi projektis, kus töötasin välja sellise markerite süsteemi, mida Icosagen siiamaani müüb. Patenteerisime selle ja neid kasutatakse praegugi, ka ma ise kasutan neid oma uurimistöös. Siiamaani mõtlen, et see on väga-väga hea abiline.

Mõned aastad hiljem otsustasin edasi liikuda ja tekkis murdepunkt: kas minna erafirmasse tööle või jääda ülikooli. Otsustasin, et jään ülikooli. Mõnda aega tegelesin papilloomiviirustega edasi, mul olid oma doktorandid ja üliõpilased. Järk-järgult lisandusid ka uued teemad. Tehnoloogiainstituudiga liitusin aastal 2003, olles üks esimesi uue instituudi töötajaid. Aastast 2011 olen vastutav rakutehnoloogia (varasema nimetusega rakendusviroloogia) tuumiklabori töökorralduse eest. Tuumiklabor tegeleb teadustööks vajaliku spetsiifilise aparatuuri nagu laserskaneeriv konfokaalmikroskoop, rakuanalüsaator ja -sorter ning reaalaja PCR- masina haldamisega ja teenustööde osutamisega teistele teadusasutustele ja äriühingutele. 2018. aastast olen tehnoloogiainstituudi direktor.

Oma teadustöös otsin ja uurin vähktõve varajaseks avastamiseks sobivaid biomarkereid, Oleme oma töös keskendunud vähi-testise antigeenidele. Nagu nimigi ütleb, esinevad need vaid inimese sugurakkudes ja erinevates kasvajates; normaalsetes kudedes neid üldjuhul ei ole. Vähi-testise antigeenid on kasvajaspetsiifilised valgud. Nad on eriti aktraktiivsed biomarkerid, sest nende avaldumine keharakkudes on kindel märk rakkude ebanormaalsest paljunemisest, mis ongi üks vähirakkude tunnuseid. Samuti on nad hea märklaud uute bioloogiliste ravimite arendamisel. Vähiravi eesmärk on organismis üles leida kasvajarakud ja need hävitada. Seoses elukvaliteedi üldise tõusu ja vananemisega on vähki haigestumine kogu maailmas tõusuteel, mistõttu on aktuaalne selle varajane ja kiire avastamine ning täpselt suunatud ravi väga päevakajaline. Parim osa teadusest on see, kui su töö viib millegi uue avastamiseni. See on kirjeldamatu tunne, kui katsed näitavad, et sinu püstitatud hüpotees on õige ja avastad midagi täiesti uut. Tavaliselt pärast esimest ahhaa-elamust suurem töö alles algab, sest ennast ja ka teisi tuleb paljude kontrollkatsetega oma tulemuse õigsuses veenda.

Instituut on olnud edukas

Instituut on vahepealse ajaga väga palju muutunud. Algne idee oli teha eelkõige rakendusteadust ja pakkuda teenuseid. Aga Eesti ühiskond ei olnud selleks valmis – ei olnud just palju firmasid, kes oleksid meilt uuringuid tellinud. Lääne eeskujul loodud mudel oli Eestis oma ajast ees. Kuid juba selle mudeli teadvustamine ja tõik, et see ülikoolis läbi läks, oli suur asi, sest ülikool on ikkagi väga konservatiivne asutus.

Instituudi arengu jaoks oli vajalik pidev uute teadlaste juurdekasv. Tegime oma tehnika ja tehnoloogia doktoriprogrammi; aastaid hiljem tuli bakalaureuse- ja magistriõpe ning arvutitehnika ja robootika magistriprogramm. Alustasime ingliskeelse loodusteaduste ja tehnoloogia bakalaureuseõppega. Käimas on biotehnoloogia magistriprogramm. Noori peab peale tulema, sest noored suudavad kastist välja mõelda. Mitte ükski instituut ei ole kunagi valmis. Siin ei tohi seisma jääda.

Arvan, et tehnoloogiainstituut on praegu vanuses, kus tormilised lapsepõlveaastad hakkavad mööda saama. Ind ei ole veel raugenud ja ideid on palju, aga lastehaigused on läbi põetud. Keskkond ise on üht-teist paika pannud, on ilmnenud, millised suunad on näidanud oma elujõulisust. Samas oleme innukad kaasa minema kõige uuega – seesama koroonakriis näitas seda kõige paremini. Meie instituudis on inimesed, kes haarasid ohjad ja muutsid suunda või olid valmis pandeemia ajal panustama. Hästi mõjub ka see, et siin õpib ja töötab palju eri rahvusest inimesi. Mujalt tulevad inimesed on teise lähenemisega ning see mõjub värskelt ja edasiviivalt. Teadlaste seas on välismaalasi 20–24%, üliõpilastest ligikaudu pooled – see on tegelikult ikka päris suur osakaal. Viimastel aastatel annab tunda, et eestikeelseid doktorante on aina vähem. Ma ei tea, kas vanasti oli rohi rohelisem, aga

tundub, et neid kirglikke üliõpilasi, kellel silm läheb teaduse peale särama, on eesti inimeste hulgas harvemini kohata. See ongi meie väljakutse, et need noored üles leida. Aeg ei soosi süvenemist. Praegu võivad noored elada 24/7 virtuaalmaailmas, aga aju on ikkagi niimoodi üles ehitatud, et süvenenult saame korraga ainult ühe asjaga tegelda.

Teaduse tegemise ja õppimise protsess toimub nii, et ma võin ülesande üle juurelda praegu, siin kohapeal. Aga aju sünteesib neid asju ka hiljem, öösel. Mul tulevad kõige pareminad mõtted nädalavahetusel – töö juures ma tegelen administreerimisega aga just kodus tuleb mõte käsilolevas uurimistöös seda või teist asja proovida. See on protsess. Ja ma arvan, et edukad teadlased ongi need, kelle aju kogu aeg probleemilahenduse kallal töötab.