Milanost Tartusse: oma koha leidmine robootikas

Tere! Minu nimi on Miriam Calafà ja ma lõpetasin eelmise aasta juunis Tartu Ülikooli arvutitehnika ja robootika magistriõppe.

Bakalaureusekraadi omandasin Milanos, oma kodulinnas, kus ülikoolid kalduvad kasutama väga teoreetilist lähenemisviisi. Kui saabus aeg valida magistriõppekava, teadsin, et tahan õppida robootikat, kuid otsisin ka midagi teistsugust kui see, millega olin harjunud: rohkem praktilist kogemust, rohkem hands-on õpet ja võimalust õppida välismaal, väljaspool oma mugavustsooni.

Pärast mõningaid veebipõhiseid otsinguid leidsin Tartu Ülikooli. Sel hetkel ei teadnud ma Eestist kuigi palju ega olnud isegi Tartust varem kuulnud. Ometi köitis miski mu tähelepanu, olid need siis talvised ja lumerohked pildid Delta keskusest, võib-olla mitmete laborite põnevad kirjeldused või lihtsalt uudishimu. Mis iganes see oli, esitasin taotluse koheselt.

Esimesed muljed Tartust ja ülikoolist

Kolisin Tartusse 2023. aasta augusti lõpus ja pean tunnistama, et nii ülikool kui ka linn ise ületasid mu ootused igas mõttes.

Itaalias olin harjunud 200–300 üliõpilasega loengutega, kus oli üks professor (ja mõnikord üks assistent). Ma polnud kunagi rääkinud professoriga väljaspool suulist eksamit; nad ei teadnud mu nime ning e-kirjadele vastamine tähendas sageli pikka ootamist, kui vastus üldse saabus. Siis, ühe oma esimese loengu ajal Tartus, küsis professor minult, kas ta peaks mind kutsuma Miriamiks või kas ma eelistan hüüdnime. Mäletan, et mõtlesin: „Oodake, kas te tõesti kavatsete mu nime meelde jätta?” See hetk ütles palju. Siin oli kõik vastupidine sellele, millega olin harjunud. Umbes 20 üliõpilasega õpperühmad (või suuremad kursused mitme õppejõu ja assistendiga) loovad ruumi päris vestlusteks, aruteludeks ja debattideks. Esimest korda sain ma sisulist ja vahetut tagasisidet ning mulle anti võimalus õppida oma vigadest, täpsustada üle kahtlusi ja süveneda teemadesse, mis mind tõeliselt huvitasid.

Üks suurimaid muutusi minu jaoks oli üleminek puhtalt teoreetilistelt eksamitelt praktilistele ja koostööpõhistele hindamistele. Võimalus rakendada teadmisi otse ja testida oma tegelikke oskusi läbi praktilise töö pakkus täiesti teistsuguse õpikogemuse ning sundis mind parimal võimalikul viisil mugavustsoonist välja astuma.

Rühmatööd olid selle kogemuse teine keskne osa. Mitte kõik neist ei olnud täiuslikud (nagu võib eeldada, kui insenerid töötavad koos pingelistes olukordades), kuid iga projekt õpetas mulle midagi väärtuslikku. Erineva taustaga inimestega töötamine tähendas õppimist, kuidas selgelt suhelda, kompromisse teha ja probleeme mitmest vaatenurgast vaadata ja lahendada.

Image

Projektid, mis kujundasid minu akadeemilist teekonda

Õpingute jooksul töötasin paljude projektidega, mis näitavad selgelt, kui multidistsiplinaarne see magistriprogramm on. Osalesin Delta Xil, Tartus igal aastal toimuval robootikavõistlusel. Arendasin pehme robootika mudeli, mis suudab simuleerida lihaste väsimust. Ehitasin masinõppe projekti lõpueksamite tulemuste ennustamiseks ning programmeerisin Pythonis kuulsa Itaalia kaardimängu Scopa, sest pidin ju kuidagi natuke Itaaliat Tartusse tooma. Need on vaid mõned näited.

Selle magistriõppe jooksul avastasin ka sotsiaalse robootika, mis sai kiiresti minu akadeemiliste huvide keskpunktiks ja lõpuks ka minu lõputöö teemaks. Mind on alati huvitanud psühholoogia ning sotsiaalne robootika tundus olevat ideaalne sild psühholoogia ja inseneriteaduse vahel. Minu lõputööst kasvas hiljem välja artikkel, mida esitleti RO-MANi konverentsil. See oli oluline verstapost, mille saavutamise üle olen siiralt uhke.

Image

Õpingute, spordi ja elu tasakaal

Väljaspool õppetööd sai Tartust aegamööda minu kodu. See on väike linn, kuid täis elu, rahvusvahelisi üliõpilasi, hubaseid kohvikuid ja pikki jalutuskäike jõe ääres. Talved on külmad (jah, lumepildid on ehtsad), kuid nendes on oma võlu.

Kogu magistriõppe vältel suutsin hoida väga aktiivset eluviisi. Treenisin keskmiselt kuus kuni seitse korda nädalas pikamaajooksjana, töötasin lisaks õpingutele ning säilitasin ka väga aktiivse sotsiaalelu. Ülikooliõpingud hoiavad sind küll pidevalt tegevuses, kuid õppisin, et hea ajaplaneerimine (ja veidi D-vitamiini) aitavad leida tasakaalu kõige vahel, mis on tegelikult oluline.

Lõpetamisest uue peatükini

Pärast õpingute lõpetamist otsustasin jääda Tartusse. Esialgu töötasin täiskohaga ülikoolis ning panustasin mitmesse erinevasse projekti, nende hulgas ka Robotonti. Jaanuari alguses alustasin tööd tehnoloogiainsenerina Foxways Tartus, kus minu peamiseks fookuseks on tootmisprotsesside tõhustamine, parendamine ja automatiseerimine. Kuigi olen selles rollis olnud alles lühikest aega, võin juba öelda, et see töö pakub mulle palju rõõmu ja väljakutseid.

Magistriõpe andis mulle kindla vundamendi, et tulla toime uute olukordade ja väljakutsetega, läheneda probleemidele loovalt ning märgata ja lahendada ebatõhususi kriitilise pilguga.

Tagantjärele vaadates oli Tartu Ülikooli õppima asumine üks parimaid otsuseid, mille olen teinud. Ma ei saanud siit kaasa üksnes tehnilisi teadmisi robootikast ja arvutitehnikast, vaid ka enesekindluse, iseseisvuse ja täiesti uue viisi, kuidas õppida. Tulin Tartusse otsima praktilisemat haridust, kuid leidsin siit ka oma erialase tee ja koha, mida saan nüüd koduks nimetada ja olen selle eest tänulik.

Image

Tutvu inseneriõppe võimalustega Tartu Ülikoolis.


Bakalaureuseõpe: arvutitehnika

Magistriõpe: arvutitehnika ja robootika