Mart Ustav: raha ega masinad ei tee tööd. Tööd teevad inimesed

Tehnoloogiainstituudi 25. sünnipäeva puhul avaldame lühiversioone raamatus „Tartu Ülikooli tehnoloogiainstituut – kaks aastakümmet teaduse eesliinil“ ilmunud intervjuudest. Intervjueeris Tiia Kõnnussaar.

Tartu Ülikooli emeriitprofessor, akadeemik ja biomeditsiinitehnoloog Mart Ustav oli Tartu Ülikooli Tehnoloogiainstituudi direktor aastail 2002–2007 ja 2012-2017.

Teaduspreemiad ja tunnustused

2019 Eesti Vabariigi teaduspreemia „DNA onkoviiruste paljunemise molekulaarsete mehhanismide uurimisest bioloogiliste ravimite arendus- ja tootmistehnoloogiate väljatöötamise“ eest

2008 Eesti teaduste Akadeemia kuldmärk saavutusrohke teadus- ja arendustöö eest ning noori teadlasi innustava ja toetava annetuse eest

2001 Valgetähe III klassi orden

1996 Eesti Vabariigi teaduspreemia papilloomiviiruste replikatsiooni ja onkogeenide toimemehhanismide uurimise eest

1980 Riiklik preemia valgu biosünteesi mehhanismide uurimise eest

Algas see kõik vana keemiahoone ruumis 414

Oma hariduselt olen keemik. Lõpetasin Tartu Riikliku Ülikooli bioorgaanilise keemia alal 1972. Mu diplomitöö oli pühendatud põhiliselt kobra mürgi uurimisele: mis on see ensüüm, mis inimese organismis osaleb närviimpulsi ülekande lõpetamisel ja lõhustab atsetüülkoliini. Üliõpilasena tegin oma esimesi samme teaduses Tartu Ülikooli keemiahoone ruumis 414, mis on ju lõppeks eesti molekulaarbioloogia sünnikoht. Suurt rolli mängisid seal Eesti molekulaarbioloogiale aluse panija akadeemik Artur Lind, molekulaargeneetik akadeemik Richard Villems ja veel hulk inimesi.

Kui ülikooli lõpetasin, võeti mind kaheks aastaks sõjaväkke. Olin Kaliningradi oblastis ja 1974. aastal tulin tagasi. Esialgu sai aasta töötatud Tallinnas ensüümikineetika uurija Aavo Aaviksaare juures küberneetika instituudi biokeemia sektoris. Hiljem muutus see Keemilise ja Bioloogilise Füüsika Instituudiks. Selleks ajaks oli mul juba pere. Ja noh, nagu Tallinnas ikka, elamisega oli raskusi. Otsustasin, et vahetan eriala ja profiili ja hakkan tegelema molekulaarbioloogiaga, sest mind huvitas tegelikult vähkkasvajate vastane võitlus, arenev arusaamine, mis asi on selline haigus oma olemuselt.

1976 läksin ma tagasi Tartusse Artur Linnu ja Richard Villemsi juurde ja hakkasin uurima soolekepikese ribosoomis olevate valkude ja nukleiinhapete vahelisi interaktsioone. Siin oli kaheldamatult kasu mu keemia-alasest haridusest – ma õppisin ülikoolis ka orgaanilist sünteesi, mis oli hiljem eriti vajalik ensüümigeneetika alases uurimistöös. Tol ajal oli raske ühendeid saada ja neid pidi ise sünteesima. 1979 kaitsesin kandidaadikraadi Kiievis ja läksin ensüümigeneetika uurimiselt üle molekulaarsete protsesside uurimisele. Kandidaadikraadi kaitsesin Kiievi Molekulaargeneetika Instituudis sellepärast, et Nõukogude Liidus oli molekulaarbioloogia alast kandidaaditööd tol ajal tegelikult võimalik kaitsta ainult kolmes kohas: Moskvas, Novosibirskis ja Kiievis. Moskvas oli järjekord kaitsmisele kaks aastat, Novosibirsk oli ilmatuma kaugel, ligi 5000 km. Tekkis võimalus, et me saame kandidaadimiinimumi eksamid Kiievis teha. Käisin seal koos Andres Metspaluga eksamit tegemas.

Kraad sai ilusti tehtud ja 1982 avanes võimalus minna stažeerima – praeguses mõistes oleks see järeldoktorantuur – Uppsala Ülikooli meditsiinilise geneetika instituuti. Seal oli minu õpetajaks või mentoriks Björn Vennström, kes oli just tulnud tagasi Rostockist Saksamaalt. Varsti pakuti talle töökohta Euroopa molekulaarbioloogia organisatsiooni laboris. Me hakkasime temaga koos retroviirusi uurima. Siis ma mõtlesingi, et äkki võiks hakata uurima papilloomiviirusi. See koos töötamine andis ennekõike arusaamise, et maailmas on võimalik teadust teha mitut moodi.

Image

Quattromed ja Icosagen

1999. aastal sai asutatud Quattromed kui äriühing, mille põhiliseks ülesandeks ja tegevussuunaks oli molekulaardiagnostika, ennekõike nakkushaiguste molekulaardiagnostika ja nakkuste geneetiline tüpiseerimine.

Tegelikult on Quattromedi lugu on igavesti võimas, sest tema järeltulijaks on Synlab. Asutasime Quattromedi nelja inimesega: Marika Mikelsaar, Helve Raukas, Ain Laving ja mina. Selgus, et oli just õige aeg: Eesti meditsiinisüsteem hakkas üles ehitama oma kvaliteedisüsteeme ning oli vaja kvaliteetset diagnoositeenust. Mooduseks, kuidas haigusetekitajat täpselt määratleda - olgu see siis klamüüdia, gonorröa või ureaplasma; papilloomiviirus, hepatiit C, HIV või herpes simplex viirus või koroonaviirused - oli molekulaarne tüpiseerimine, eriti PCR-i ja RT-PCR-i põhine.

Ega meil praktilise tegevuse käivitamiseks mingisugust kogemust ei olnud, välja arvatud see, et oskasime laborit juhtida, meetodeid arendada ja tulemusi analüüsida. Mingi aeg toimus tegevus sealsamas Riia 23 asuvates Tartu Ülikooli molekulaar- ja rakubioloogia instituudi laborites, kus me siis ühes nurgas ülikooli kaudu kliinikule diagnostikateenust osutasime.

Käibed läksid suureks ja erinevatelt arstidelt hakkas tulema suures koguses kliinilisi proove. Teenuse omahind oli suhteliselt odav – ühe analüüsi kohta oli viis kuni üheksa krooni. Selle põhjuseks oli, et segasime need reaktsioonisegud ise kokku, mitte ei ostnud sisse valmiskomplekte. Ma ütlen veelkord – me oleme molekulaarbioloogid ja sellest oli palju abi tulemusliku teenuse käivitamisel. Tänu sellele oli ka kasumlikkus suur. Asi hakkas arenema ja iga aastaga käive kahekordistus - 2008 oli meil juba pea viiskümmend miljonit krooni käivet. Organisatsioon paisus, meil olid laborid juba ka Tallinnas, Tartus ja Kohtla-Järvel, ametis üle kaheksakümne inimese ning artidega oli koostöö tihe.

Siis aga koputasid Quattromedi uksele investorid, kes tahtsid meilt diagnostikateenuse osutamise ära osta. Mingit soovi seda müüa mul ei olnud. Kuna aga tekkisid isikutevahelised probleemid, leidsin, et on võib-olla õigem, kui diagnostikaharu maha müüa ja saadud rahaga biotehnoloogilisi arendusi edasi teha. 2009. aastal müüdigi tütarfirma Quattromed HTI laborid investoritele. Iseenesest oli see tol ajal suur raha, ligikaudu seitsekümmend miljonit krooni või midagi selletaolist. Osa raha jäi firmasse, osa sai isiklikuks tarbeks ära kasutatud. Tuli hakata ehitama teistsugust biotehnoloogilist firmat - Icosageni. Nüüdseks on Icosagen suur organisatsioon, oleme jõudnud kaheteist miljoni eurose käibeni ja meil töötab üle saja kahekümne inimese. Sealjuures oleme me ka eraõiguslik teadus- ja arendusasutus.

Image

Tehnoloogiainstituudi loomine

Tehnoloogiainstituudi loomise idee pärineb Hele Everausilt ja Jaak Aaviksoolt. Samal ajal oli Tartu Ülikooli nõukogus instituudi loomisele tõsine vastuseis: kardeti, et kui hakatakse looma uut instituuti, kulutatakse ära ressurss, mis võiks minna teaduskondadele õppe- ja teadustegevuseks; et kõik antakse tehnoloogiainstituudile ja teised jäävad nälga. Leiti, et instituut peaks olema isemajandav ehk sellesse ei tohi panna mitte ühtegi senti ülikooli raha.

Tehnoloogiainstituudi asutavaks direktoriks määrati Tõive Kivikas, oma erialal väljapaistev eesti juurtega Rootsi tuumafüüsik. Tõive ütles, et Tartu Ülikooli intellektuaalomand peab ju olemas olema, seda ei ole lihtsalt üles leitud. Ta kohtus kõigi teaduskondade teadlastega, et välja sõeluda intellektuaalne teave, mida kõlbaks patenteerida ja mida saaks tehnoloogiate loomise abil võimalik kommertsialiseerida. Aga termodünaamika seadused kehtivad - perpetuum mobile ei ole võimalik! Kui midagi sisse ei panda, ei saa sealt ka mitte midagi välja tulla. Jaak Aaviksoo sai sellest suurepäraselt aru, aga ta oli poliitik. Pigem oli ülikooli tehnoloogiainstituudi loomine kerge ninanips Tallinna Tehnikaülikoolile, kes üritas loodusteaduses püünele trügida.

Tulemusenat võeti teadus-arendusosakond ning tõsteti see tehnoloogiainstituudi alla oskusteabe ja intellektuaalomandi kommertsialiseerimise suunamiseks. Tänu sellele saadi Ettevõtluse Arendamise Sihtasutuselt ka projektirahad ja tegevus, sealhulgas tehnoloogia siirde ja kommertsialiseerumise alane tegevus, hakkas pihta.

Tõive Kivikasega oli leping üheks aastaks ja Jaak Aaviksoo otsustas välja kuulutada direktori konkursi. Selleks ajaks oli Quattromed asutatud ja toimis. Ma olin küll nõukogu liige ja juhtisin sisuliselt protsesse, aga praktilisteks tegevuseks oli meil tegevjuht. Ka FIT Biotechis, mis oli puhtalt minu juhatada, oli administratiivset funktsiooni vähe - pigem oli tegu teadusprojekti juhendamisega.

Seepärast hakkasin mõtlema, et äkki oleks võimalik ka akadeemilises süsteemis midagi ära teha. Andsin direktori ametikohale konkureerimiseks sisse, mille peale Jaak Aaviksoo kutsus mind välja, sõime lõunat, rääkisime ja juunis 2002 valiti mind direktoriks.

Septembrist asusin ma ametisse ja sain aru, et seda instituuti ei ole olemas! Hele Everaus oli kulutanud oma prorektorifondi nelisada tuhat krooni selleks, et rentida Tartu teaduspargis üks korrus ja see renoveerida. Seal oli viis tuba, kuhu mahtusid ära teadus-arendusosakonna ligikaudu kakskümmend inimest, kes tegelesid intellektuaalomendi kommertsialiseerimisega. See oli suur töö - mis asi on intellektuaalomand, kuidas see tekib, kuidas ülikool patente üleval hoiab -, aga see ei olnud reaalse teadustegevusega kuidagi seotud. Olin silmitsi olukorraga, kus mul on küll tugistruktuur, kuid mitte laboreid, kus intellektuaalne omand tekkida võiks.

Seadsin eesmärgiks reaalselt ja füüsiliselt toimiv instituut püsti panna. Nooruse 1 oli viiekorruseline käest ära lastud endine naiste ühiselamu, kodutute poolt asustatud maja, aknad puruks, katus jooksis läbi. Aga ta oli kõva tellismaja, mille olid pärast sõda saksa sõjavangid ehitanud. Läksin Jaak Aaviksoo juurde ja küsisin: „Kas ei oleks võimalik seda hoonet renoveerida? Seal on ju viis korrust ja keldrikorrus, kokku kuus tuhat ruutmeetrit. Instituut saaks maja endale."
„Aga kust sa raha saad?“, küsis Aaviksoo.
„No aga võtame pangast laenu- Kas ülikool on nii vaene, et ei saa garanteerida laenu tagasi maksmist?“

Aaviksoole hakkas see mõte meeldima ja ülikool võttis kokku seitsekümmend miljonit krooni laenu, mis on praegu ligikaudu viis miljonit eurot. Tehnoloogiainstituudi maja renoveerimine algas, 2005. aasta augustis toimus avamine. Seal ta nüüd siis on.

Tagasivaates

Õiged ideed tuleb ära tunda. Kui ikkagi papagoi on surnud, siis papagoi on surnud - ta ei hakka laulma või rääkima, ükskõik, mis sa sealjuures teed. Alusteadust peab tegema, aga peab nägema ka selle jätku. Kui ma saan oma grandi, võin viis aastat suhteliselt rahulik olla, kuid pean sel ajal kirjutama piisava hulga artikleid, millel on väärtus. Ja selle alusel kirjutan järgmise granditaotluse. Seda me kõik oskame. Aga kui sinu tööd tsiteeritakse veel kümme aastat pärast selle avaldamist, oled teinud juba väga olulise avastuse, jätnud teadusesse oma erialal mingisuguse märgi.

Quattromedi ja Icosageni ülesehitamise taga on väga palju patente. Me teeme teadustööd, me patenteerime selle ja viime selle reaalselt ellu - rakendame tootmises. Kokku oleme erinevatele suurtele farmaatsiafirmadele andnud kakskümmend kaks litsentsi, mida kasutades saavad nad toota valke teadus- ja arendustegevuse hüvanguks. Loodusteadused, meditsiiniteadlased töötavad agarasti. Nad isegi võivad öelda, et tegelevad ravimiarendusega, aga tegelikult tegelevad nad hiire või roti ravimi arendusega. Inimeste ravimiarenduse juurde nad ei saa minna sellepärast, et Eestis ja ka lähiriikides puuduvad tingimused (hästi dokumenteeritud moodusel ja hästi kirjeldatud parameetrite järgi) vastava kvaliteediga ravimikandidaatide tootmiseks. Alles siis, kui sa oled läbi teinud kliinilised katsetused inimesega, näidanud, et ravim töötab ja ravib inimest, saab öelda, et on olemas ravimitootja. Mu mõttekaaslased koonduvad organisatsiooni, mida kutsutakse Icosageniks. Nüüd on meil suur plaan ehitada siia GMP-tehas, ravimitehase esimene etapp: oleme Euroopa Investeerimispangaga juba kolm korda kohtunud ja nad on meie tegevusest väga heal arvamusel.

Elus on olnud võite, on olnud ka kaotusi - selles ei ole midagi hullu. Ma arvan, et elu on ilus. Mul on neli last, mul on üheksa lapselast. Loomulikult annab oma pere jõudu ja optimismi. Kui sa vaatad neidsamu jõngermanne, kes maailma avastavad, õpivad ja ennast leiavad, on see ju suurepärane! Ma olen sündinud Siberis: mu ema tunnistati rahvavaenlaseks ja küüditati 26-aastaselt Siberisse. Tulime tagasi 1956. aastal ehk peaaegu kaheksa aastat kaotas mu ema oma elust mingite idiootlike ideoloogiate tõttu. Nüüd elame vabas Eestis ja see on ääretult suur asi. Ma olen tõesti tänulik, et asjad on läinud nii nagu nad läinud on - vähestel õnnestub oma elus läbi elada selliseid muutusi. Kindlasti annab jõudu ka tõdemine, et olen nii mina kui on ka mu mõttekaaslased olnud suutelised oma mõistust kasutades kusagile välja jõudma.