Loodus- ja täppisteaduste valdkonna parim õppejõud Renno Raudmäe: kas te liigute suunas, mis teile päriselt korda läheb?

Loodus- ja täppisteaduste valdkonna bakalaureuseõppe lõpuaktusel pidas kõne tehnoloogiainstituudi arvutitehnika nooremteadur Renno Raudmäe.

Tere, lugupeetud rektor, linnapea, lõpetajad, õppejõud, pered, sõbrad ja kõik teised saalis viibijad.

Mul on väga hea meel ja samuti ka suur au siin teie ees seista.

Ausalt öeldes ei ole see üldse iseenesestmõistetav. Ma ei pruugiks täna siin seista, kui minu kõrval ja teel ei oleks olnud inimesi, kes õigel hetkel minusse uskusid. Inimesi, kes ei lasknud mul pabereid välja võtta, kui need sambad siin maja ees tundusid esmapilgul liigagi hirmuäratavad.

Ja õppejõude, kes nägid minus potentsiaali, mida ma võib-olla ise kohe ei märganudki. Nad pakkusid mulle projekte, mis mind päriselt huvitasid, mis mind sütitasid, ja nii sai minust ühel päeval ka arvutitehnika doktorant.

Seepärast: ärge alahinnake neid inimesi, kes teisse usuvad ja kes teie teele satuvad. Ja ärge alahinnake iseennast.

Te olete ära teinud suure töö ning omandanud bakalaureusekraadi väga keerulistel erialadel, kuid see on alles teie suure teekonna algus. Teil on väga tugev vundament nii matemaatikas kui programmeerimises. Teie loogiline mõtlemine ning probleemide nägemise ja lahendamise oskus on arenenud. Need on omandatud oskused, mis aitavad teid edasi ükskõik millisel teel: olgu selleks magistriõpe, tööturg, teadus või täiesti oma ettevõtte loomine.

Olen väga selle mõtte pooldaja, et kui teile sobivat kohta veel ei ole, siis võib-olla tuleb see koht ise luua.

Hiljuti küsiti minult ühel kohtumisel, mida on vaja, et õppida robootikat. Ma ütlesin, et kõigepealt on vaja elementaarset mõtlemisvõimet, õppida matemaatikat ning arendada loogilist mõtlemist. Asjadest tuleb aru saada: miks üks või teine asi ühte või teistmoodi töötab. Seda oskust on teile siin õpetatud. Ja see on väga väärtuslik.

Aga ma loodan, et bakalaureuseõpe ei olnud teie jaoks ainult ained, eksamid ja tähtajad ning mitmed muud tüütud kohustused. Ma loodan, et te jõudsite nautida ka neid niinimetatud elu parimaid aastaid, mis on küll ühe teise ülikooli hüüdlause, kuid kehtib väga hästi ka üldiselt üliõpilaselu kohta. Et te tutvusite huvitavate inimestega, mitte ainult oma erialalt, vaid ka laiemalt.

Facebookis oleme me kõik näinud inimesi, kes on lõpetanud „elu ülikooli“. Noh, nemad võivad seda mõelda ühtmoodi. Mina mõtlen seda täna teistmoodi, selle kõige paremas tähenduses. Ülikooli aeg on ka omamoodi elu ülikool. Paljud meist kolivad vanematest elus esimest korda eraldi elama, tulevad uude linna, uude kohta. Uued kogemused, uued inimesed, uued mõtted ja uued suunad.

Mõned tutvused, mis teil siin tekivad, jäävad teiega pikaks ajaks. Mõned neist avavad teile aknaid, uksi või terve maailma. Sest ükskõik kui hea insener, arendaja või spetsialist te ka ei ole, üksi on väga raske suuri asju teha. Suured asjad sünnivad peaaegu eranditult koos teiste inimestega.

Ja just sellepärast tasub hoida ka neid inimesi ja tegevusi, mis teid inimesena tasakaalus hoiavad.

Ärge unustage oma lähedasi. Ärge unustage ka neid, kes teile ülikooli ajal lähedasteks said. Ärge unustage oma hobisid. Ärge unustage sporti, isegi siis, kui on väga kiire. Liikumine aitab elu tasakaalus hoida. Tegelege näiteks muusika, kunsti või millegi muuga, mis teid tasakaalus hoiab. Ja kui mõelda laiemalt, siis võib kunsti näha peaaegu igas asjas. Ka koodi kirjutamine võib olla kunst.

Mängige malet. Jalutage. Tehke asju, mis teile rõõmu pakuvad.

Nagu minust palju targemad inimesed on öelnud: ärge unustage ka logeleda ja laiselda. Mitte selles mõttes, et päevad läbi Instagrami või TikToki lõputult scrollida. Vaid selles mõttes, et lubage endal vahel igavleda. Just igavusest, uitmõtetest ja näiliselt juhuslikest seostest võivad sündida ideed, mis päriselt midagi muudavad.

Me elame ajastul, kus ennast on väga lihtne ära kaotada. Eriti lihtne on ära kaotada oma mõtlemisvõime. AI aitab meil juba praegu teha väga paljusid asju. Ja see on võimas tööriist, kuid hoidke ka oma aju vormis. Samas ärge küpsetage teda järgmise viie või kümne aastaga läbi.

Tasakaalu leidmine on keeruline, aga oluline.

Väga tähtis on võimalustest kinni haarata. Teha ägedaid asju. Proovida. Eksida. Õppida. Uuesti proovida.

Aga mingil hetkel tuleb õppida ütlema ka „ei“. See on kohati isegi keerulisem kui öelda „jah“ kõigele, mis ette antakse. Mulle on korduvalt meelde tuletatud, et ka minul on ööpäevas ainult 24 tundi. Kõike tõepoolest ei jõua. Tuleb õppida eristama, mis on just minu jaoks need olulised asjad.

Ma olen oma tudengitele, kellest mõned istuvad ka siin saalis, öelnud: matemaatiliselt võib tunduda, et kui töötada neljas kohas 0,2 koormusega, siis kokku on see 0,8 kohta. Reaalsuses tähendab see aga nelja töökohta. Nelja töökohta, millele tuleb mõelda. Elu ei ole alati matemaatiliselt tõestatav.

Ja inseneerias on ka üks hea rusikareegel: kui mõtled, kui kaua mingi asi aega võtab, siis korruta see pii-ga läbi. Ja kui oled selles asjas täiesti algaja, siis vähemalt kahe pii-ga. Siis hakkad võib-olla jõudma ligikaudu selle ajani, mis päriselt kulub.

Image

Mulle meeldib väga mõte: if there is a will, there is a way. Kui on tahtmine, siis tekib ka võimalus.

Kui teil on sisemine põlemine teha midagi paremaks, luua midagi uut, lahendada mõni probleem, teenida rohkem raha või mis iganes teie motivatsioon on, siis just see viib teid edasi. Kui on teadmised, aga ei ole tahtmist, siis teadmistest üksi jääb väheks. Kui on tahtmine, aga teadmisi veel ei ole, siis seda saab muuta.

Teie valitud erialadel on keeruline töötada nii, et päriselt seda ei taha. Tehnoloogiamaailm muutub lihtsalt liiga kiiresti. Elukestev õpe ei ole siin ilus reklaamlause, vaid igapäevane reaalsus. Meie üks inseneridest on kunagi öelnud, et inseneriks õpid 10 aastat ning esimese seitsmega ei ole midagi teha. Eks seda saab võtta huumoriga, kuid oma tõetera seal tõesti on.

Loomulikult olete kõik oodatud edasi õppima arvutitehnika, informaatika, tarkvaratehnika või mõnel muul magistriõppekaval. Aga minu meelest ei ole see peamine küsimus.

Peamine küsimus on: kas te liigute suunas, mis teile päriselt korda läheb?

Sest väga suur osa meie elust möödub töötades. Olgu see erasektoris, avalikus sektoris, teaduses või oma ettevõtet tehes. Oma ettevõtte puhul öeldakse vahel, et oled oma aja peremees — saad ise valida need 20 tundi ööpäevas, millal tööd teed.

Aga ka siis on oluline teada, miks sa seda teed.

Ja lõpetuseks: mõnikord on vaja astuda üks samm tagasi, et hiljem kaks sammu edasi minna. Kui tunnete, et olete millestki väsinud, siis võib-olla ei ole lahendus alati veel rohkem pingutada. Mõnikord ongi vaja puhata. Mõnikord tulevad uued lahendused alles siis, kui annate endale ruumi neid märgata.

Head lõpetajad, soovin teile julgust mõelda oma peaga, tahet õppida edasi, oskust hoida enda ümber häid inimesi ja tarkust mitte ennast teel ära kaotada.

Tehke ägedaid asju. Aga tehke neid nii, et te ise ennast ära ei lõhu!

Palju õnne teile kõigile!