Alvo Aabloo: Teaduses on tulevik alati tundmatu

Tehnoloogiainstituudi 25. sünnipäeva puhul avaldame valiku raamatus „Tartu Ülikooli tehnoloogiainstituut – kaks aastakümmet teaduse eesliinil“ ilmunud intervjuudest.

„Mu teadlasetee sai alguse arvamusest, et matemaatika on lihtne ja elu keeruline," ütleb professor Alvo Aabloo naljaga pooleks. „See, et Tartu Ülikool tegi otsuse, et laseme teatud kambal inimestel teha oma asja, on tehnoloogiainstituudi nurgakivi. On hämmastav, kui hea valem on see edu kriteeriumina olnud."

„Lõpetasin keskkooli Tartus, praegu on see Poska gümnaasium, ja läksin Tartu Ülikooli füüsikat õppima. Doktorantuuri käigus põikasin vahepeal USA-sse, olin seal 1993. aastal. Ma oleksin võib-olla isegi Ameerikasse jäänud, aga kuna tol ajal oli Eesti ameeriklaste silmis kommunistlik maa, tehti sealtpoolt väga konkreetne poliitiline otsus – strateegilisse teadustöösse ei tohi vaenlase riigi agenti kaasata. (Muigab – toim). Meie ise arvasime, et meil on juba Eesti Vabariik, aga ameeriklaste arust ei olnud. Järeldoktorantuuri läksin aga Rootsi ja tagasi tulin sealt 1997. aastal.“

„Minu doktoritöö teema oli tegelikult suhteliselt lihtne: olen ikkagi ka infotehnoloogia-inimene ja doktoritöös püüdsingi modelleerida tselluloosi struktuuri. Tselluloos on keeruline biopolümeer – sõltuvalt sellest, kus ja kuidas ta tekib, kujuneb sel ka struktuur. Tegin teoreetilisi arvutusi, saamaks teada, millised tselluloosi struktuurid on tõenäolised looduses. Sattudes juhuse tõttu Rootsi, hakkasin 1996. aastal tegelema liitiumioonakudega, mis tol ajal oli sügavalt alusteadus, ent on nüüdseks igapäevaseks tehnoloogiaks kujunenud.

Siis tekkis võimalus tegelda kunstlihastega. Robootika, akud ja kunstlihaseid on ikkagi väga lähedased teemad.“

Kutse tehnoloogiainstituuti

2001. aastal alustasime koos Maarja Kruusmaa ja Mart Tamrega Robotexiga. See oli tol ajal täiesti uudne õppevorm: kuidas teha õppetööd niimoodi, et tudengid on motiveeritud, sest näevad oma töö tulemust? See oli niisugune crash course, inimesed visatakse vette ja nad peavad lahendama ette antud probleemid. Uju-või-upu-kursus, ja päeva lõpuks saavad kõik positiivse hinde. Siis oli see väga uudne, aga niimoodi ta käima läks.“

„Nende tegevuste käigus kohtusin Mart Ustaviga, kes küsis, kas ma tahan tulla tehnoloogiainstituuti oma Robotexiga seotud ideid ellu viima.

„Mis ajaks ma pean vastuse andma?“ küsisin mina.

„Ülehomseks,“ ütles Ustav.

Okei, helistasin Tallinnasse Maarjale (Kruusmaa – toim). Küsisin, kas teeme. Maarja ütles, et teeme – ta on hull inimene selle koha pealt siiamaani, aeg-ajalt ütleb jah asjadele, mille puhul ei tohiks seda teha. Ja siis me tegimegi. Ja nii läkski Robotex käima ja elab nüüd oma elu. Probleemid, mida tudengid lahendasid, olid seotud robootikaga. Kirjutasime grandi, saime Tartu Ülikoolilt raha, ja siis selgus, et ma olen õigel hetkel õiges kohas. Et kunstlihaste või elektroaktiivsete polümeeride teema on oluline ja seda probleemi ei ole tegelikult siiani lahendatud. Teaduse probleemid lahenduvad aeg-ajalt väga pikalt, või ütleme hoopis niipidi: soovid lähevad eest ära ja siis me liigume nende soovidega kaasa.“

Matemaatika ja materjalid

„Meil olemas traditsioonilised robootikud ja traditsiooniline robootika: kõik see, mida robot teeb, baseerub matemaatikal. Meil on aga ka materjalid. Kasutame olemasolevaid teadmisi materjaliteadusest ja loodusest niimoodi, et me ei pea kõikide lahendust vajavate ülesannete peale jõuga sõitma. Uurime, kuidas asjad siiamaani on toiminud, kuidas näiteks lihased päriselt töötavad – endiselt metskits jookseb ja ei tea mitte midagi korrutustabelist, endiselt hüppab palju paremini kui meie. Me üritame kõigepealt lihast imiteerida, aga kõige tähtsam on esmalt aru saada ja siis alles kopeerida. Mõnikord on kasulik enne õppida, kui minna tegema, seetõttu teeme koostööd meditsiinikoolidega. Teeme nendega koos igasugu naljakaid asju, näiteks õpetame sünnitusroboteid. Sünnitusrobot on robot, mis õpetab tulevasi ämmaemandaid. Üritame imiteerida seda, mis looduses toimub, kuidas naise emaka lihased sünnituse ajal töötavad. Tudeng peab beebi kunstlihasest kätte saama – ta õpib ise ning teised vaatavad ja õpivad selle pealt.

See on nii-öelda pehme robootika, millega tegeleb meil Indrek Must. Kui me räägime aga inimese ja roboti koostööst, siis robot ning inimene peavad üksteisest aru saama. Koostöörobootika põhineb suures osas matemaatikal. Lihtne näide: kui ehitusmehed ehitavad, siis üks hoiab kipsplaati paigal ja teine keerab kruvisid, kuid meie tahaksime, et inimene saaks appi võtta roboti. Küsimus on aga selles, kumb teeb olulisemat tööd, kas robot või inimene. See võib olla piinlik, aga tegelikult keeraks kruvisid ikkagi robot ja kipsplaati hoiaks inimene. Samas peavad nad omavahel läbi saama.“

„Või teine näide – Karl Kruusamäe ja Arun Singh tegelevad robotiga, mis kõnnib mööda haiglat ringi ning annab inimestele toitu, ravimeid ja kõike muud vajalikku. Meil vaja, et inimene ja robot töötaksid koos ühes ruumis ega võõristaks üksteist – meil on suhtluses ju väga palju mitteverbaalset nagu žestid ja muud sellised asjad. See ei ole enam ulme või … ses mõttes on natuke ulmeline, et need lahendused veel päriselt ei tööta. Aga meil on juba olemas isesõitev auto ja see töötab. Üks põhjus, miks Eestis isesõitvat autot laialdaselt kasutuses ei ole, on see, et meie teedeehitusel ja teede markeerimisel on veel arenguruumi – see on tegelikult lihtsasti lahendatav. Suurem probleem on, et Eestis on telekommunikatsiooni arenguga probleeme ning 5G-d ei ole võimalik laialdaselt pakkuda. Ja seda ajal, mil arendused toimuvad veidi suuremate numbritega G-dega!“

Peab õnne ka olema

„Muidugi oli instituudile algselt vastuseis, sest me muutsime ülikooli mentaliteeti ja kogu ülikooli struktuuri. Aga see protsess ei ole lõppenud, meil on iga kahe-kolme kuu või iga poole aasta tagant vähemalt katse teha midagi uut. Küsimus on selles, kas uue algatajad võidavad või kaotavad lahingu. Mõned võidavad, mõned kaotavad, ent neid uusi asju on siin palju. Ülikool on suur süsteem ja siis sa peadki sellest nii-öelda välja hüppama. Ja on väga hea, et ülikool aeg-ajalt lubab neid väljahüppeid – selles ülikool headus ongi, et aeg-ajalt on see võimalik.“

„See, et Tartu Ülikool tegi otsuse lasta teataval kambal inimestel teha oma asja, on tehnoloogiainstituudi nurgakivi. See on põhimõtteliselt nagu start-up'ide loogika: inimesed teevad, mis nad tahavad, kombineerivad erinevaid ideid. On hämmastav, kui hea on see edu kriteeriumina: alustasime nelja grupiga, alustanutest on kolm alles jäänud ja mitu juurde tekkinud. Edu protsent on 75! See näitab potentsiaali, mis ülikoolil on. Tehnoloogiainstituute on rohkem vaja, et anda noortele inimestele võimalusi teha. Siis nad teevadki, läbi valu, sest põhimõtteliselt ei saa see lihtne olla.“

„Kui sa alustad teaduses uut suunda, on tulevik esiotsa tundmatu. Oled täiesti arusaamatul maal, ilma taustata. Ka siin instituudis on inimesed, kes tulid keerulisest ajast välja, kuid on ka neid, kellel ei läinud õnneks. See ei ole nende süü. See kõlab nagu tsitaat, aga kui selleks, et Eesti riigis saada teadusgranti, pead sa olema väga hea teadlane, sul peab olema väga hea idee ja sul peab olema ka väga palju õnne. Mõnel alustanud teadusrühmal jäi õnne komponenti puudu. Ka on Eesti riik inimestele väga palju haiget teinud. Ega paremini ei oleks saanud, kuidagi pidi ju alustama.“

Inimesi tuleb hoida

„Põhjus, miks ma olen endiselt ülikoolis, on see, et saab teha asju, mida sa tahad teha ja millest sa arvad, et need on õiged. Kui sa seisad oma idee eest, siis sa teed selle ära. Väljaspool ülikooli ei ole see pahatihti üldse võimalik, sest ainukene kriteerium, miks sind hinnatakse, on sisse toodud raha; isegi start-up' ide puhul on nii. Ülikoolis on võimalik rääkida asjadest, mis on baasväärtused, mis omavad väärtust ka kümme, kakskümmend viis, kolmkümmend aastat hiljem. See baasi ehitamine ülikoolis on võimalik, ja see on väga oluline. See on natuke nagu elustiil ka. Lisaks kõigele on siin võimalik olla äärmiselt nutikate ja arukate inimeste seltskonnas. See on väga oluline. Mitte et see oleks lihtne, tihtipeale ei kattu IQ ja EQ. Vanasti öeldi, et ilu ja mõistuse korrutis on konstant – see võib seksistlikult kõlada, aga mõte on selles, et kui sa mingis asjas oled väga hea, võib mõnes teises asjas kõvasti puudu jääda. Neid, kel on nii kõrge intellekt kui ka väga head sotsiaalsed oskused, on väga-väga vähe. Kunagi ütles Taavi Kotka, et on olemas ekstravertsed IT-inimesed ja introvertsed IT-inimesed. Introvertsed on need, kes teisega rääkides vaatavad oma kinganinasid. Ekstraverdid on need, kes vaatavad teise inimese kinganinasid. Kõlab väga naljakalt, aga tegelikult on see probleem: inimesed, kes on tehnoloogias väga tugevad, ei ole väga tugevad sotsiaalses suhtluses. Ühesõnaga, ülikool ongi see koht, kus tuleks neid suurepärase IQ-ga häid inimesi aidata sotsialiseeruda ja samas neid ka hoida. Need inimesed on Eesti suurim väärtus. Kõik, mis meil on, on ju natuke kruusa ja põlevkivi, metsa ja puhast vett. Meie ainuke võimalus on inimesed.“

„Tehnoloogiainstituudi kõige suurem väärtus on selles, et tehnoloogiainstituut laskis inimestel tegutseda. Aeg-ajalt on vaja headele teadlastele anda võimalus teha oma asja, mitte tegeleda süsteemi arendamisega. Selle kohta, kuidas saada lahti heast teadlasest, on vana anekdoot. See on väga lihtne – eduta ta administratiivseks juhiks, kes peab hakkama süsteemiga jändama. See on hea teadlase jaoks täiesti võõras. Juba tükk aega arutatakse, kas ülikooli peaks juhtima administratiivselt või peaksid seda tegema teadlased. Mul oli just arenguvestlus (intervjuu toimus 15. veebruaril 2022 – toim) ja seal küsiti, kas ma tahaksin Tartu Ülikoolis administratiivse juhtimisega tegelda. Ma vastasin, et liiga palju tuleb läbi rääkida ja see võtab efektiivsust maha – ja ma endiselt arvan, et ma võin veel midagi ära teha. Ühesõnaga, inimesed on kas teadlased või ametnikud ja väga raske on olla mõlemat samaaegselt. Meil on administratiivne süsteem. Ja siis on teadlaste süsteem, mis töötab ainult autoriteedi peal. Ja keskel on mingisugune kokkulepe ja instituut töötabki selle kirjutamata kokkuleppe alusel. See on päris hea süsteem ja seda ei saagi eriti defineerida.“

Baarirobot ja ehitusvaht

„Lisaks pehmerobootikale ja koostöörobootikale on meil ka väga tugevaid materjaliteaduse ning tööstusprojekte. Oleme tegelenud rongiistmetega, ehitusvahuga ja muu sellisega. Nädal aega tagasi tuli börsile AIRObot. Meie inimesed on sellega väga kõvasti tööd teinud ja on väga lahe, et lõpuks on ka nii-öelda päris ettevõte tekkinud. Näiteks baarirobot Yanu on 60 protsenti meie kätetöö. Selle äriidee ei ole pelgalt jookide jagamine, vaid see, kuidas teha kliendile lähemal värsket toitu, mis on tervislik. Sa ei telli enam Boldi kaudu, vaid sul on läheduses robootikal põhinev köök.“

„On asjad, mida me saame välja näidata, ja need, mida me teeme sisuliselt. Toodete tutvustamine on pigem ettevõtte kanda, see on nende huvi. Ja me ei saa seda ise teha, sest me räägime ärisuhtest. Kõige suurem ärisaladus ei ole tihti mitte see, mida tehakse, vaid see, kes teeb. Mul on väga palju endisi tudengeid ja doktorante, kes on Eesti ettevõtluses. Nad teevad väga ilusaid asju. Nende kõige suurem ärisaladus on see, kellele nad teevad.“

Usaldust on vaja

„Nüüd öeldakse, et vaatamata arstide pingutusele jäi patsient ellu. (Naerab – toim). Ma olen suhteliselt kindel, et tehnoloogiainstituut jääb edukaks vaatamata kõikidele raskustele, sest siin lihtsalt on nii head inimesed. Mida saaks veel teha, on pigem usaldamine. Head inimesed tahavad teha õigeid asju, nad tahavad teha õigesti ja teha seda kiiresti. Ja vormistamine võib seetõttu kannatada. Usaldust on vaja – kui inimene tahab õiget asja teha, siis tuleb teda aidata.“

„Ülikooli sees, ma arvan, on inimeste usaldamine kõige tähtsam. Ja Eesti riigi sees. Eesti ainukene võimalus saada viie rikkama riigi hulka on inimesed, midagi muud meil ei ole. Kogu see transiit ja metsaäri – selle kõrval peab olema palju muud. Mets saab ühel hetkel otsa, transiit saab võib-olla kahe päeva pärast otsa, ja see ei ole üldse naljakas. Eesti peab olema mugav elamise ja töötamise koht andekatele inimestele. Elu näitab, et kui panna viis andekat inimest ühte tuppa, mõtlevad nad paari kuu jooksul midagi head välja, sest neil on lihtsalt nii igav. Eesti on teatud mõttes nagu Šveits – me oleme selles piirkonnas ikkagi natukene erilised. Let’s keep it. Noorele inimesele ütleksin, et esiteks, tee seda, mida sa tahad, mis sind huvitab, ja teiseks, leia endale team, kes sulle meeldib. Sest tänapäeval ei ole mitte ainult idee oluline, vaid oluline on ka see, et sul on õige meeskond. Kui sa klapid meeskonnaga, mine sinna – ei pea ennast idee nimel murdma. Aga ära kunagi meeskonna pärast ka oma ideed ära unusta."