Soolemikroobidele on vaja anda näksimist

Ebasoodsa toitumise korral ei ole kõhubakteritel piisavalt toitu ja need hakkavad «närima» soolestiku limaskesta, muutes selle õhemaks ja vastuvõtlikuks ohtudele.

Soolestiku mikroobide kooslus ehk mikrobioom on peremeesorganismi, näiteks inimesega, omalaadses sümbioosis – bakterid maiustavad seedekulglasse laekunud toidumassi kallal ja nende elutegevusest eraldunud ained aitavad tagada keha, sealhulgas immuunsüsteemi toimimist.

«Mikrobioom toodab väikeseid molekule ehk metaboliite toidust, mida me neile pakume,» selgitab hiljuti Eestit väisanud üleilmselt tunnustatud mikrobioomi uurija Björn Schröder Rootsist, Umeå ülikoolist. Need mikroobide ainevahetussaaduse mängivad inimorganismis suuresti taastavat ja kaitsvat rolli.

«Mikrobioomi pärime sünni ajal enamasti emalt, kuid seejärel kujundavad selle koostist toitumine ja muud keskkonnategurid,» märgib teadlane.

«Mikrobioom on tugeva immuunsüsteemi arendamiseks ja säilitamiseks ülioluline. Seetõttu võib mikrobioomi häirimine, näiteks antibiootikumide ülekasutamise tõttu, põhjustada immunosupressiooni ja seega ka resistentsuse vähenemist viirusnakkuste suhtes,» sõnab Stockholmi ülikooli teadlane Nelson Gekara, kes Eestis koos Björniga märtsis Tartu ülikooli kolleegidega teadmust jagamas.

Hiirtel, kellel puudub mikrobioom ehk neis ei elutse mikroobe, on Björni sõnul teadaolevalt vähearenenud immuunsüsteem. «Seega teame, et mikrobioom on meie immuunsüsteemi harimisel väga oluline. Ja tundub, et varases elus, võib-olla esimesed 3–6 kuud, on aken, mil peab olemas olema konkreetne mikrobioomi koostis. Kui meil on sel ajal «vale» mikrobioomi koostis või üldse mitte, sest steriliseerime kõike enda ümber, võib see suurendada allergiate või autoimmuunhaiguste riski,» nendib teadlane.

Üldjuhul saame Björni sõnul oma mikrobioomi mõjutada läbi toitumise, nii heas kui ka halvas mõttes. «Üldiselt võib öelda, et mida rohkem kiudaineid me sööme, seda parem. Kuid loomulikult ei ole kõik kiud võrdsed ja meie soolestikus peavad olema ka mikroobid, mis suudavad meie poolt pakutavaid kiude lagundada. Kaasaegses ühiskonnas sööme liiga vähe kiudaineid ja sellel võivad olla halvad tagajärjed,» tõdeb Björn.

«Meie ja teised leidsime, et kui hiirte toit on kiudainevaene, hakkavad bakterid hoopis soolestiku limaskesta «närima». Limaskest hoiab tavaliselt bakterid meie sooleseinast eemal ja kui mikroobid hakkavad sellest toituma, muutub see aina õhemaks ning siis suureneb ka nakkus- ja põletikurisk,» selgitab ta.

Teine viis, millega mikrobioomi koostist mõjutame, on teadlase sõnul antibiootikumide tarbimine. «Mida nooremas eas me neid võtame ja mida sagedamini, seda tugevam on nende mõju. Muidugi peame teatud infektsioonide korral võtma antibiootikume, kuid me peaksime püüdma piirata nende tarbimist nii palju kui võimalik,» ütleb Björn. Umeå ülikooli Rootsi molekulaarse infektsioonimeditsiini labor koostöös Tartu Ülikooli teadlaste Elin Orgi ja Tanel Tensoniga uurivad parasjagu lähemalt, kuidas antibiootikumide tarbimine mõjutab mikrobioomi ja soolestiku tervist.

Mikrobioom mõjutab ka rasvade ladestumist. Üks mehhanism on Björni sõnutsi see, et mikroobid saavad toidust ammutada energiat, mida me muidu kätte ei saa, näiteks kiudainetest. See ilmnes kenasti mikroobivabadel hiirtel, kellel polnud mikrobioomi üldse – need hiired olid palju kõhnemad kui tavalised mikrobioomiga hiired,» ütleb Björn. See energia kogumise viis on tõenäoliselt evolutsiooniline mehhanism, et saaksime võimalikult palju energiat ammutada, kui toitu on vähe. «Kuid tänapäeval on meil alati juurdepääs toidule, seega peetakse seda energia ammutamise mehhanismi halvaks. Kuid tervisliku ja kiudainerikka toitumise korral pole see tavaliselt suur probleem,» kinnitab teadlane.

Midagi huvitavat, mida me hiljuti avastasime, on see, et geneetiliselt muundatud rasvunud hiirtel, kes on tõesti paksud – neil ei ole küllastushormooni leptiini – , on ka defektne limaskest. Üks teooria on see, et soolestiku mikroobide molekulid võivad seejärel siseneda soolestikust verre, kehasse ja põhjustada rasvkoes põletikku. Näiteks uuringud hiirtega on näidanud, et bakterimembraani osad võivad põhjustada rasvkoes sellist põletikku. Kuid kas see on nii ka inimeste puhul, on seni ebaselge.

Üle maailma uuritakse Björni sõnul paljudes laborites ka seoseid mikrobioomi ja meeleolu vahel, kuidas see nii-öelda suhtleb ajuga ehk soolestiku-aju telge. Täpsemad mehhanismid kuidas mikroobide kooslus ja sellest tekkivad molekulid võivad mõjutada meeleolu, on seni puudulikult mõistetavad.

Mikrobioom on peremeesorganismi immuunsüsteemi moduleerimise kaudu seotud ka neuroinflammatoorsete haiguste, näiteks hulgiskleroosi tekkega, ütleb Björn. Täpsete mehhanismide väljaselgitamine, mille kallal teadlased ka usinalt töötavad, võiks luua paremad võimalused haiguste ennetamiseks ja raviks.

Fotol mikrobioomi uurija Björn Schröder Rootsist, Umeå ülikoolist.