Marleen Tilga kogemus Kurglabi uurimisrühmas
Mina olen Marleen Tilga, Tartu Ülikooli geenitehnoloogia 3. aasta bakalaureusetudeng, kes kirjutab enda lõputööd tehnoloogiainstituudis, Reet Kure molekulaarse biomeditsiini töörühmas, Kurglab.
Alustasin laboriotsinguid veidi enne ülikooli 2. aasta algust lootes, et kõik kohad pole veel täidetud ning saan teha valiku puhtalt enda huvide põhjal. Olin algusest peale päris kindel, et tahan tegeleda millegagi rakubioloogias, sest see valdkond on minu jaoks olnud alati kõige huvitavam ja arusaadavam. Uurisin alguses molekulaar- ja rakubioloogia instituudi koduleheküljel olevat infot ning proovisin välja mõelda, milline sealsetest töögruppidest võiks mulle enim sobida. Käisin ka ühe uurimisgrupiga tutvumas, aga sain sealt vastuse, et kirjutaksin neile alles poole aasta pärast, sest tol hetkel neil minu jaoks kohta polnud. Olin veidi pettunud aga mõtlesin, et mis seal ikka, ootan siis ära. Paari kuu pärast tuli mulle pähe aga mõte, et kuskil infotunnis oli programmijuht maininud, et bakalaureusetöid on tehtud ka ettevõtetes, millest järeldasin, et lõputööd peaks saama teha ka teistes instituutides. Võtsin siis ülikooli kõikide instituutide kodulehed lahti ja hakkasin neid järjest läbi sirvima. Tehnoloogiainstituudi kodulehele jõudes tabasin jackpot’i – seal oli molekulaarse biomeditsiini labor Kurglab. Olin juba varasemalt mõelnud, et tahan jätkata magistriõpinguid biomeditsiinis ja see tundus suurepärane võimalus varakult teada saada, kas mind biomeditsiin päriselt ikka huvitab ning milline teadustöö selles valdkonnas välja näeb. Minu jaoks kõlas molekulaarne biomeditsiin väga keeruliselt ning kahtlesin, kas nad üldse bakalaureusetudengeid vastu võtavad, aga otsustasin siiski ühendust võtta, sest küsija suu pihta ju ei lööda.
Esimesest hetkest, kui tehnoloogiainstituudi direktori Reet Kure kabinetti sisse astusin, tundsin, et olen siin oodatud. Kuigi olin läinud sinna pigem sellise mõttega, et vaatan, kuidas tundub, siis peale seda, kui biomeditsiini teadur Margit Mutso oli mulle laboris tuuri teinud ning mind kõigile tutvustanud öeldes: „See on Marleen, ta tuleb meie laborisse“, oli minulgi sisimas tunne, et olen leidnud endale õige labori ning nii see otsus tehtud saigi.
Enda bakalaureusetöö raames uurin polüploidseid suuri vähirakke. Tegelikult oli mul algselt teine uurimisteema, aga ma ütleks, et need põnevad rakud tulid minu juurde ise. Mäletan, kuidas esimestel kordadel, kui sain konfokaalmikroskoobiga rakke pildistada, vaatasin arvutiekraani suu ammuli. Olles varasemalt rakke vaid valgusmikroskoobist näinud, ei suutnud ma ette kujutadagi, et ülikooli laboritehnikaga on võimalik rakke näha nii lähedalt ja nii detailselt. Teadsin varasemalt, et rakutuumad on ümmargused, aga ekraanil nägin ma midagi täiesti muud – mitmete rakkude tuumad olid justkui lillekujulised.
Kuidas saab siis sellistest rakkudest ja nende uurimisest mööda vaadata? Vastus on, et ei saa ja ehk ei tohikski. Tegemist on polüploidsete suurte vähirakkudega (PGCC). Varasemalt on teadlased olnud arvamusel, et sellised rosette meenutavad PGCC rakud on inaktiivsed, ei jagune ega mõjuta kuidagimoodi kasvaja bioloogiat. Viimastel aastatel on neile aga hakatud rohkem tähelepanu pöörama ning on avastatud, et neil võib olla oluline roll mitmete vähile iseloomulike tunnuste kujunemisel. On näidatud, et polüploidsed suured vähirakud võivad tekkida näiteks peale keemiaravi ning seeläbi põhjustada vähis ravimiresistentsust või kasvajate taasteket. Enda uurimistöös näen, et nad on jagunemisvõimelised, aga kasutavad selleks mitmeid teistsuguseid mehhanisme kui klassikaline bipolaarne mitoos.
Olen väga tänulik, et mind Kurglabi nii soojalt vastu võeti ning et ma laboriotsingutega tehnoloogiainstituudini jõudsin. Kohe algusest peale olen tundnud, et minusse suhtutakse kui võrdväärsesse laboriliikmesse, mitte pelgalt tudengisse, kellele saab ainult kõige lihtsamaid ülesandeid anda. Olen saanud oma bakalaureusetöö täielikult ise kujundada – teha katseid oma graafiku järgi, mõelda ja planeerida ise, milliseid eksperimente teha. See on võimaldanud mulle imelise esimese kokkupuute teadustööga ning mõistan paremini selle tagamaid. Suurim tuleproov on olnud sihikindluse säilitamine, et mitte olla pettunud ning sellest tulenevalt alla anda, kui katse esimese paari korraga välja ei tule. Kõige väärtuslikumaks pean sisukaid vestlusi enda juhendajaga, mis on suunanud mind hoopis avatumalt mõtlema ning teistmoodi probleemidele lähenema. Olen meeldivalt üllatunud, kui palju ma olen selle ajaga vähi- ja rakubioloogia kohta õppinud ning kuidas olen suuteline nüüd nendel teemadel ka teaduslikus kontekstis vestlema. Tulevikus plaanin jätkata magistriõpinguid ning loomulikult tegeleda teadustööga edasi.
Kurglabis on võimalik saada suurepärane esimene kogemus teadusmaailmas ning päriselt anda enda panus vähibioloogia uurimise arengusse. Soovitaksin kõigil tudengitel tutvuda ka lisaks oma kodusintituudile, teiste instituutide töögruppidega, et avardada valikuvõimalusi ning seeläbi leida endale just see sobivaim keskkond teadustöö tegemiseks. Tehnoloogiainstituudis on lai valik uurimisteemasid, mis kutsuvad enda juurde peale robootikute ja arvutitehnikute ka geenitehnolooge ning biolooge.
